Tarkus ja ilu minevikust
Mind on kogu elu huvitanud vanade asjade taastamine. Mind paelub selle juures just tõik, et kõik vanad asjad sisaldavad tuhandete, isegi kümnete ja sadade tuhandete aastate pikkust esivanemate tarkust. Antakse ju oma tarkust põlvest põlve edasi ja see tarkus materialiseerub asjades – tuleb vaid osata märgata. Olgu selleks siis riided, mööbel, tööriistad, majad või mingid muud esemed.
Aastatuhandeid looduse stiihia eest kaitset pakkudes, on maja olnud inimese eksistentsi jaoks kõige fundamentaalsem rajatis. Nii nagu toidust ja puhtast veest, sõltub ka maja olemasolust meie elu. Seetõttu võib arvata, et meie eellased on maja ehitusse suhtunud suure pühendusega ja majades sisaldub suur tarkus. Vanad majad on ilusad, sest nii kaua kuni me inimestena oleme eksisteerinud, on meil olnud püüdlus luua ilu nii eneste sees kui ka ümber. Ja seda meie esivanemate pühendumust, püüdlust ilu ja tarkuse sümbioosi poole, on võimalik vanade majade taastamise juures vahetult kogeda.
Meister, õpetaja, õpilane
Vanu maju saab restaureerida püüdes saavutada võimalikult täpselt sarnaneda originaalile. Sellega ütleme me justkui oma esivanematele: „Issi, emme – vaadake, me oleme teilt õppinud ja oskame ka ehitada nagu teie“. Usun, et on nad uhked meie üle. Meistri kvaliteeti meistrina näitab tema tehtud töö. Olgu selleks siis mustritega vaip, nikerdustega mööbel või uhke torniga kirik.
Meistri kõrgeima kvaliteedi tunnuseks on aga tema võime anda oma teadmised ja oskused edasi järeltulevatele põlvedele. Nii saab meistrist õpetaja. Õpetaja kõrgeimat kvaliteeti näitab aga tema õpilaste võimekus olla oskustelt üle oma õpetajast. Kes kunagi on ise õpetaja rollis olnud, see teab, millest ma räägin. Seega, kui me tahame oma õpetajatele kõrgeimat austust avaldada, siis peab meie töö sisaldama lisaks nende tarkusele ja ilule veel meie enda poolt juurde lisatud tarkust ja ilu.
Niisis, õpilastena on meie suurim väljakutse üles leida ja ellu viia midagi, mis annaks eelmiste meistri poolt loodule veel midagi lisaks. Sellest nõudlikust, kuid ilusast mõttest kantuna olen ma enda jaoks seadnud eesmärgiks, et vana maja renoveerimise puhul ei piisa vaid endise taastamisest, vaid meil on kohustus lisada juurde midagi, mille üle meie õpetajad saaksid uhked olla tõdedes, et nende õpilased on teinud midagi, milleks nemad veel võimelised polnud.
Vana palkmaja, Fred ja Märt
Juba aastaid tagasi ostsin ma ühe vana maja eesmärgiga sellele uus elu anda. Tegemist on 1917. aastal ehitatud 300-ruutmeetrise kahekordse palkmajaga, mis oli saanud veekahjustusi ja nägi ka üldisemas plaanis küllaltki õnnetu välja.
Vahetult ostmisele järgnevatel aastatel polnud mul sellele projektile võimalik väga palju tähelepanu osutada, seetõttu maja taastamine kulges suhteliselt aeglases tempos. Lisaks tähelepanu puudusele kannatas tulemus ka selle tõttu, et mehaanikainseneri haridusega, restaureerimiskogemusteta ja praktiliselt terve elu finantsmaailmas tegutsenud inimesena, jäi mul puudu ka vajalikest teadmistest.
Küll aga õnnestus mul ühel imelisel päeval kohtuda Frediga – ühe tubli mehega, kes oli valmis mind aitama. Fredi puhul hakkas mulle silma korrektsus, põhjalikkus ja pühendumus sellesse, millega tegeleb. Otsust, kas hakata temaga koostööd tegema või mitte, ei olnud mul keeruline langetada.
Hakkasime koos maja üle vaatama, plaani pidama ja tööde järjekorda paika panema. Ülevaatuse ja mõõtmiste käigus selgus, et maja seinapalkide seisukord on pehmelt öeldes kehv – palgid olid mädanenud, seinad välja vajunud, mitmed konstruktsioonid viltu ja kõverad. Kuna mul oli selge nägemus, et maja kandvaks kehandiks peab jääma palkkonstruktsioon, siis ei saanud me üldehitustöödega enne pihta hakata, kui palgitööd tehtud saab. Kuna Fredi enda spetsialiteet on üldehitustööd, siis oli vaja leida puusepp, kes oskaks ja oleks valmis proteesima, tappima, hööveldama ehk kogu vajalikku palgitööd tegema.
Kunagi varem, ühe palkmaja renoveerimise käigus, oli Fredi tee ristunud puusepp Märdi omaga. Märt oli mees, kes vastutas sel objektil palgitööde eest. Fredi imponeeris Märdi juures lühike jutt, pikk samm ja filigraanne töötulemus.
Mõned nädalad hiljem oli Märt meie objektil – mõõtis, tungis, saagis ja tegi tappe. Kümne kuu jooksul vahetas ta 542 meetrit seinapalke, 198 meetrit tendriposte, 45 meetrit laetalasid, ehitas nii trepi- kui ka tuulekojale uue vahvärkseina, voolis uued sarikaotsad, renoveeris toolvärgi konstruktsioonid, vahetas mõned pennid, lisaks tegi veel väiksemaid töid. Lisatööjõudu ta ei kasutanud, ainsateks abimeesteks olid mootorsaag, tungrauad, suur puss ja mõned väiksemad tööriistad.
Nii tutvusin ma Fredi ja Märdiga.
„It’s Not Personal, It’s Strictly Business“
Jutuajamistel Frediga, mis tihti viisid meid kaugemale kui renoveeritav maja, rääkisime teineteisele oma lugusid – kust tuleme, mida teinud ja kogenud oleme ning kuidas maailmast ja selle toimimisest aru saame. „It’s Not Personal, It’s Strictly Business“, sõnastas Ameerika tuntuim krimiraaamatupidaja Otto “Abbadabba” Berman juba 40 aastat enne kui Francis Ford Coppola selle lause oma kuulsaimas linateoses „Ristiisa“ Michael Corleonele suhu pani. Kõlab ägedalt, tundub efektiivne, kuid jätab sügava jälje inimese hinge, kes selle järgi elada püüab.
Kumbki meist Frediga ei jaganud seda kreedot. Selle asemel tõdesime hoopis, et elu tuleks elada nii, et oleksime ümbritsetud inimestest, kellega meil on koos hea olla. Lihtne tõde küll, kuid tänapäeva maailmas, kus valdavalt eelistatakse materiaalsust südamlikele suhetele, polegi seda nii lihtne järgida. Mõistsime, et väikeses kogukonnas toimetades on sellisel suhtumisel veelgi suurem roll. Et kogeda hinges valitsevat rõõmu ja rahu sügavamal tasemel, peame olema teineteise jaoks rohkem kui äripartnerid, hankijad, kliendid või teenindajad.
Esimese hooga ei järgnenud sellele sügavale tõdemusele tegusid, kuid meisse mõlemasse jäi midagi, mis ei andnud enam hingele rahu. Alles mitmeid kuid hiljem, kui Märt oli oma elus jõudnud punkti, kus oli samuti valmis muutusteks, mõistsime kõik, et nüüd on aeg sisse astuda uksest, mis meile avati.
Nii me nüüd kolmekesi koos teinetest täiendades toimetamegi. Igaüks teeb seda, mida elu talle õpetanud on: Märt võlub palkidest seinu, põrandaid ja katuseid; Fred planeerib, mõõdab, kahtleb, kaevab, valab, puurib, soojustab, juhib ja teeb palju muudki, mille tulemusena ehitusmaterjalidest saab maja; mina aga aitan neil kahel tublil mehel seda kõike ellu viia, olles neile abiliseks nagu massöör või määrdemeister suusatajatele.
Natuke veel meist…
„Meie lugu“ kirjeldas protsessi, kuidas palgitöödega tegelev sootsium sündis. Meie kodulehe teenuste rubriigis on aga päris palju ka selliseid valdkondi, mille puhul ei oska neid esmapilgul palgitöödega hästi seostada ja seetõttu võib tekkida küsimus, et miks nad seal esindatud on. Kirjutan põgusalt ka selle nähtuse tagamaadest.
Kui ma proovin meenutada aega, mil ma soetasin oma esimese taastatava maja, siis esialgu ei olnud mul mingit aimu sellest, kust otsast peaks hakkama seda sasipundart lahti harutama. Arhitekt oli teinud küll eelprojekti, aga selle pusle kokkupanemiseks, mille mina olin enda kaela peale võtnud, sellest palju abi ei olnud. Samas ei tahtnud ma liiga palju raha kulutada ka arhitektidele ja inseneridele, selgitades endale umbes nii: „Ega ma uut maja ei ehita, taastan ju olemasolevat maja. See maja on üks kord juba kokku arvutatud ja maha joonestatud, aitab küll. Noh, nipet-näpet võib-olla muudan ka, aga nende väikeste asjadega peaks ise ka hakkama saama.“. Oli veel lootus leida „superman“ (või „vana kooli mees“), kes oskab filigraanselt kõiki ehitustöid ja teeb hästi odavalt selle maja otsast lõpuni valmis…või vähemalt organiseerib selle valmis ehitamise. Ilmselt nii mõnelegi, kes on tahtlikult või tahtmatult vana maja omanikuks saanud, võivad sellised mõtted olla lähedasemad, kui nad ise seda teadvustada suudavad. Kuna tegelikud sündmused hakkasid aga minu peas küpsenud fantaasiatega võrreldes üsna teistsugust elu elama, siis astusin sisuliselt ühest ämbrist teise ja õige pea sain aru, et nii edasi kolistades ei saagi see maja kunagi valmis. Võtsin ülesandeks see pusle selgeks teha – ära lahendada enda jaoks müsteerium, mille nimi on „kuidas taastada vana maja“. Samal ajal, kui ma ise müsteerimumi lahendamisse olin süvenenud, sugenes mu pähe mõte stiilis: Minul oli mure vana maja taastamisega. Ilmselt on vanade majade omanike hulgas sarnases olukorras inimesi ja järelikult võib neil olla sarnseid muresid. Sellest küpseski plaan oma kogemust jagada teistele sarnases kolukorras olevatele inimestele. Ja pakkuda võiks mitte ainult teadmisi, vaid ka reaalset lahendust ehk maja taastamist. Ehk teisi sõnu küpses soov pakkuda lahendusi kõikidele vanade majade omanikele, kel on plaanis oma maja taastada. Neile, kes plaanivad ise taastamistöödega tegeleda, aga sooviks natuke nõu saada; neile, kes sooviksid „võtmed kätte“ lahendust ja kõigile neile, kes nende kahe grupi vahele jäävad. Sisuliselt tähendab see seda, et tellija saab iga töölõigu osas vabalt valida, kas ta soovib selle ise teha, selle kohta ainult konsultatsiooni ja natuke õpetust saada või tellida sisse teenus täies mahus.
